Metsast me tuleme
Põlismetsade muusikud. Džunglist ja kuusikust.
Põlismetsa võib võrrelda vana rahvalauluga: see on metsik, salapärane, täis elujõudu ja iseolemise maagilist ilu. Nii põlise laulutraditsiooni kui põlismetsa kujunemiseks läheb sadu, vahel isegi tuhandeid aastaid. Ja täpselt samamoodi nagu vanades rahvalauludes on “kõik sees” – inimese elu, rahva kujunemislugu ja terve maailma loomine – võib sama öelda ka põlismetsa kohta. Metsast suuremat elurikkust Maa pealt naljalt ei leia.
Metsal ja muusikal on suur tõmbejõud. Sisemine tarkus ei ole enamasti seotud millegi saamisega, vaid millestki vabanemisega. Miks see nii on – mine võta kinni! Metsal ja muusikal on vabas tav loomus, sest nad on imeliselt lähedal selle nimetule, mida inimene otsib, olgu selle asupaik siin või sealpool maagilise tähenduse piiri. Nii metsas kui muusikas on midagi üleinimlikku, inimene ei saa neid päris lõpuni mõista. Ja üksnes sellega, mida ei saa lõpuni mõista, võib tunda tõelist osadust. Miks see nii on – mine võta kinni!
Kahekümne esimesest sajandist on minevikku libisenud paarkümmend aastat. Selle aja jooksul, mil inimene on maa peal kõndinud, ei ole loodus kunagi varem olnud nii trööstitus seisus kui praegu. See aeg, kus metsa oli veel võimalik kaitsta terve mõistuse abil, on nähtavasti juba möödas. Ei Eestis ega Amazo nases pole võibolla enam suurt midagi ära teha.
Ent muusika ei ole oma olemuselt ratsionaalne, see on rohkem südameasi ja parimal juhul isegi maagiline toiming. Ja just nimelt seepärast ulatub tema mõju ka nende väravate taha, kust terve mõistus enam edasi ei pääse.
Kui inimene ja mets kohtuvad, siis mets taganeb. Nii on läinud Euroopas, nii on läinud Aasias ja Aafrikas, nii kipub minema ka LõunaAmeerikas. Ent kui inimkond kohtub Metsaga, siis vangub inimkond.
Niisiis on mets tugevam kui inimene. Ja see teadmine paneb ka selle muusika loitsuna helisema: siin on kurbust, on ilu, on võitjate jõurikast pühitsust. See on laul, mida mets laulab inime sele, laulab ilusalt ja pööraselt nagu Vanaisa, sest metsad olid olemas enne inimesi ja saavad olema ka pärast neid.
Nii on Metsa Kene eelkõige tähendamissõna. Kel kõrvad, see kuuleb; kel tarkust, see taipab.